Üks

 

1.1  Me vajame uut maailma- ja eluvaadet

¹„Miks me elame? Kas elul on tähendus? Kas surmaga saabub lõpp? Kas universumis on kõrgemat jõudu? Kui on, siis miks tundub elu olevat nii julm ja tähendusetu?“

²Kõik mõtlevad inimesed peavad küsima endalt selliseid küsimusi mitmeid kordi elu jooksul. Mõned võtavad omaks traditsioonilisi kristlikke vastuseid. Teised arvavad, et kristlus ei pea paika: „Teaduslike uuringute tulemused lükkavad olulistes punktides ümber kristliku maailmapildi, näiteks jutustuse maailma loomisest.“

³Paljud inimesed on võtnud omaks teadusliku maailmavaate. See on ühekülgne materialism. Eluvaatena ei anna see meile tuleviku suhtes lootust ega entusiasmi. Teaduslik maailmavaade õpetab, et inimene on vaid intelligentne loom, kes püüab end olemasolus maksma panna; et inimese teadvus on vaid tema aju toode ja vaibub kui organism sureb; et meie unenäod, ideaalid ja väärtushinnangud on vaid subjektiivsed ega oma mingit sidet objektiivse, kõrgema elu mõttega; et universumit valitsevad pimedalt toimivad looduseadused, mis on osavõtmatud ükskõik kui paljude inimeste saatuste suhtes.

⁴Meil kõigil on vajadus näha olemasolul tähendust. Inimene ei ela vaid selleks, et rahuldada oma füüsilisi vajadusi. Ta „toitub“ ka tähendustest ja võib surra hingelisse nälga samamoodi kui füüsilisse. Et elada ja võidelda parema maailma pärast peab ta ammutama jõudu mõnest muust allikast kui materialistlikust eluvaatest.

⁵Me vajame uut maailma- ja eluvaadet. See on palju tähtsam kui ükskõik milline uus tehnoloogiline leiutis. Uus maailma- ja eluvaade peab andma meile positiivseid, meeltülendavaid väärtusi ning samas ka paikapidava, ratsionaalse selgituse maailmast. Me ei saa neid religioonist ega teadusest. Pikapeale ei ole inimesed rahul ebaintelligentse uskumuse ega ühekülgse materialismiga.

 

1.2  Ülefüüsilised ilmingud avardavad meie maailmavaadet

¹Teadus on võimaldanud meile tohutu teadmise füüsilisest, nähtavast tõelisusest. Ometi on mitmed väljapaistvad teadlased tõdenud, et teaduslik maailmapilt on väga piiratud. Nad ütlevad, et suurem osa tõelisusest on jätkuvalt uurimata. Seega on loogiline, et miski ei räägi vastu ideele ülefüüsilise tõelisusest. Loomulikult on olemas palju liike ilminguid, mis avalduvad küll füüsilises, kuid mille põhjused peituvad teist laadi kui teadatuntud füüsilistes energiates.

²Vaatleme neid ilminguid.

³Telepaatia näitab, et erinevad indiviidid (ka loomad ja taimed) suhtlevad omavahel otse. Teave antakse üksteisele edasi organismi aistingumeelte abita.

⁴Selgeltnägemine on võime tajuda sellised asju, mis jäävad kas alati või vaid ajutiselt aistingumeelte haardest välja, näiteks pika vahemaa tagant. Selgeltnägemisega „näed” lisaks tavapäraselt nähtavatele vormidele ka teisi vorme, näiteks iga elavat olendit ümbritsevat psüühilist välja.

⁵Kaugtunnetus (remote viewing) on võime tajuda selliseid asju või sündmusi, mis jäävad kas alaliselt või ajutiselt välja füüsiliste aistingute ulatusest, näiteks pikkade vahemaade tagant ruumis või ajas.

⁶Projektsioon (ehk kehaväline kogemus) on termin ilmingule, milles inimesed (tavaliselt surmalähedases seisundis) on tundnud, et nad lahkuvad oma teadvusetust organismist, viibivad sellest väljaspool ja on suutelised vaatlema ümbritsevat. Pärast ärkamist on nad võimelised õigesti kirjeldama nende ümber juhtunut ajal, mil ükski aistingumeel ei toiminud.

⁷Psühhomeetria on võime lugeda mingi objekti minevikku otse oma teadvuses, justkui oleks kontakt teadvuse ja „looduse mälu“ vahel.

⁸Ettetunnetamine (eelaimused, prohvetlikud unenäod) näitab, et mingi osa meie teadvusest tajub olevikku laiemalt ja seega ulatub kaugemale tulevikku kui meie tavapärane ärkveloleku teadvus.

⁹Psühhokinees on võime liigutada või muul moel mõjutada asju ainuüksi mõtte jõul. Selle eriliik on levitatsioon ehk võime panna oma keha õhus hõljuma. Teised sarnased ilmingud on materialisatsioon ja dematerialisatsioon ehk võime vormida asju näiliselt mitte millestki ja vastavalt siis ka need lahustada.

¹⁰Isegi kui mõned neist võimetest on ebatavalised, ei anna see asjaolu alust kahelda nende olemasolus. See vaid näitab, et enamus inimeste jaoks on need võimed olemas vaid potentsiaalsetena. Samuti ei pea paika argument, et „need on vastuolus loodusseadustega“. Nad on vastuolus vaid meie praeguse, liiga kitsa kujutlusega loodusseadustest. Näiteks on levitatsioon hästi tõendatud nii ajaloos kui kaasajal. Üks tuntumaid juhtumeid puudutab itaalia munka Giuseppe da Copertino, kes sõna otseses mõttes lendas oma kiriku koguduse ees, kuhu kuulus ka Braunschweigi hertsog.

¹¹Telepaatia näib olevat äärmiselt levinud, eriti lähedaste sugulaste vahel nagu ema ja laps. Tõenäoliselt on telepaatiat vähe uuritud seetõttu, et see on nii levinud. Me ei ole lihtsalt teadlikud sellest millal ma mõtleme ise ja millal teised mõtlevad meis. Peaksime endalt küsima kas mõistmise oluline element ei ole mitte telepaatia, ühine ja jagatud teadvus, ja kas mittemõistmine ei tulene osaliselt telepaatia puudumisest. Kõigil on kindlasti kogemusi selliste ilmingutega nagu ligimeste hea- või pahatahtlikkuse tajumine „kiirgusena“ ilma, et oleks vahetatud sõnu või pilke. Ka karjakäitumist ja loomade liigi-instinkte saab seletada telepaatiaga.

¹²Paljud inimesed julgevad nüüd avalikult rääkida oma projektsiooni kogemustest, mis näitab, et see ilming on sedavõrd tavapärane. Kuni viimase ajani ei jätkunud paljudel sisemist julgust, et trotsida nii avaliku arvamuse kui teaduse mõnitusi.

¹³Sellega seoses on kohane öelda mõned sõnad dogmatismi kohta, mis kahjuks jätkuvalt kompromiteerib teadust suurel määral. Uskuda ennast teadvat ilma asja hoolikalt uurimata on dogmatism. Keelduda midagi uurimast, väites, et see „on vastuolus loodusseadustest“, on dogmatism. Lükata tagasi tõelisuse fakte, väites, et need ei sobi valitsevate hüpoteesidega, on halvim dogmatism. See on uskumus oma kõiketeadmisse ja uute avastuste võimatusse, mis lükkaksid ümber kehtivad hüpoteesid, mis on ju alati ajutised. Tegelikult räägib kogu teaduse ajalugu sellest, kuidas kehvemad, piiratumad hüpoteesid olid pidevalt sunnitud andma teed parematele, rohkem hõlmavatele hüpoteesidele.

¹⁴Kokkuvõttes võib öelda, et kirjeldatud ülefüüsilised ilmingud näitavad selgelt teadvuse võimet toimida palju suurema sõltumatuse astmega füüsilisest kehast kui materialism seda oletab:

1) teadvus saab tajuda tõelisust otse, ilma aistingumeelte abita (selgeltnägemine, projektsioon);

2) teadvusel on märgatavalt laiem aja ja ruumi ulatus kui aistingumeeltel (selgeltnägemine, psühhomeetria, ettetunnetamine);

3) teadvus ei ole individuaalselt isoleeritud või eraldatud, vaid seda saavad inimesed omavahel jagada (telepaatia);

4) teadvus saab esineda ilma füüsilise kehata (projektsioon);

5) teadvus saab mõjutada ainet otse (psühhokinees).

¹⁵Kui teadvus saab esineda füüsilisest kehast sõltumatult, siis peaks see elama üle ka kehalise surma. Spiritistid kinnitavad, et „surma ei ole“ ja erapooletuna on palju enam öelda selle idee kasuks kui vastu. Spiritistlikud ilmingud on veenvad. Spiritistide hüpotees nende ilmingute kohta on usutav. Siiski on paljudele vastumeelne see elu „vaimude maailmas“, mida spiritistid kirjeldavad. See on triviaalne, vaimuvaene, liiga inimeselik ja ei rahulda meie igatsust tõeliselt vaimse järele. Ometi vajutab just nimetatu spiritismile tõe pitseri. Miks peaks inimene muutuma üllamaks ja targemaks vaid selle tõttu, et on jätnud maha oma sureliku kesta?

¹⁶Spiritism näitab meile uut elu „loori taga“. Kuid sellel elul ei ole palju rohkem tähendust, kui füüsilisel elul materialismi vaatenurgast. Väga erinev, laiem ja palju positiivsem väljavaade avaneb aga ideest, mille järgi elu on kool kogemuste saamiseks, teadvuse arendamiseks. Ja selleks ei piisa ühest maisest elust. Idee ümbersünnist, reinkarnatsioonist, on levinud Läänes viimastel aastatel üha rohkem.

¹⁷Ameerika Ühendriikide tõsine teadur professor Ian Stevenson on uurinud neid, kes väidavad end mäletavat oma eelmisi elusid. Ta on dokumenteerinud kakskümmend ümbersünnile viitavat juhtumit.

¹⁸Kõigest siiamaani öeldust on enam kui küll, et lükata ümber ühekülgne materialistlik maailmavaade. See võib ka juhatada sisse palju enam paikapidava elu- ja maailmavaate. Selline vaade katab senisest laiema osa tõelisusest. See on vaade, mis laseb teadvusel mängida universumi draamas palju suuremat ja iseseisvamat rolli.

¹⁹Mõned arvavad, et selle uue maailmapildi töötab omaenese jõududega välja teadus. Kuid uus maailmavaade on juba täielikult välja arendatud ja olemas pea 2700 aastat.

 

1.3  Pythagorase kool

¹Selle maailmavaate nimi on hülosooika. Hülosooika töötas välja kuulus matemaatik Pythagoras. Ta tahtis panna sellega aluse tuleviku teadusele. See, kui palju oli ta oma ajast ees, saab selgeks sellest, et alles nüüd on tekkinud tema süsteemile väljavaade saada laiemalt arusaadavaks. Selle põhjuseks on teadusliku uurimise jõudmine nii kaugele, et see on hakanud lähenema mõnedele hülosooika aluspõhimõtetele. Kui teadus tegeleb vaid füüsilise tõelisusega, siis hülosooika kirjeldab peamiselt ülefüüsilist tõelisust, sest füüsiliste sündmuste põhjused peituvad ülefüüsilises. Tulevikus saab olema võimalik otsene side teaduse ja hülosooika vahel.

²Seega oli Pythagoras tuhandeid aastaid oma ajast ees. Seda saab seletada tema kuulumisega vennaskonda, mille liikmed olid süstemaatiliselt arendanud oma teadvust kaugele üle tavalise inimese piiride. Nad virgutasid täieliku aktiivsuseni „teadmise organid“, mis endiselt on jõude enamuses meis. See andis neile ülima teadmise universumist ja inimesest, mis ületab kaugelt tänapäevase teaduse võimalused, mis piirdub füüsiliste aistingumeelte ja nende instrumentaalsete võimenduste abil saadud teabega. Seda ülimat teadmist nimetatakse esoteerikaks. Vennaskonna liikmed asutasid teadmiste koole erinevate rahvuste seas siis, kui need olid saavutanud teatud tsiviliseerituse astme. Vähemalt märgatav vähemus rahvusest pidi olema vabastanud oma mõtlemise traditsioonilisest religioonist ja alustanud ratsionaalsel kujul mõtisklemist elu mõtte ning tõelisuse olemuse üle.

³Pythagoras asutas umbes aastal 700 e.m.a. teadmiste kooli Sitsiilias, mis toona oli Kreeka koloonia. Esoteerilised koolid olid olemas juba tuhanded aastad enne Pythagorast. Tema esoteerilise kooli uudsus seisnes iidsete aegade teadmise süsteemses ja selges esitusviisis. Ta mõistis kreeka arusaama konkreetsest teadmisest, teaduslikust meetodist ja täpsusest.

⁴See on ka põhjus, miks esoteerilise teadmistesüsteemina sobib hülosooika kõige paremini lääne inimestele, kes on saanud teadusliku ja filosoofilise hariduse, armastavad otseseid fakte ja põlgavad kahemõttelisi sümboleid.

⁵Juba pea kolm aastatuhandet on hülosooika olnud elav traditsioon, tee teadmisele maailmast ja meist endist. Tuhanded mehed ja naised on seda teed käinud. Kuni viimase ajani hoiti teadmist saladusena nende ees, kes ei kuulunud kooli. Tõepoolest elame me maailmas, kus on ohustatud kõik tõeliselt väärtuslik, sealhulgas muidugi ka teadmised.

⁶Alles meie ajal on antud luba elementaarse esituse avaldamiseks hülosooikast. See toimus aastal 1950, kui Henry T. Laurency „Tarkade kivi“ avaldati esimest korda rootsi keeles. Sellele järgnes Laurency „Teadmine tõelisusest“ aastal 1961. Need raamatud on olnud inglise keeles kättesaadavad 1985. aastast. Nad on tänapäeval kõikide hülosooika õpingute aluseks. Suurem osa hülosooika teadmistest on siiani avaldamata ja see jääb nii veel pikaks ajaks. Teadmist muidu tundmatutest jõududest looduses ja inimeses antakse jätkuvalt vaid neile vähestele, kes on saanud võitu kõikidest ahvatlustest kuritarvitada seda võimu, mida iga tegelik teadmine annab.

 

1.4  Hülosooikaline mentaalsüsteem

¹Hülosooika on mentaalne süsteem. See tähendab süsteemi, mida inimene suudab mõista ja kasutada oma mentaalse teadvuse, intellekti ja terve mõistusega. Maailmavaadet puutuvates probleemides ei ole emotsioon valgustuse allikaks ega kindlaks teejuhiks. Vaid mõistus suudab otsustada kas väidetavad faktid on tegelikud faktid, suudab hinnata nende võimalikkust, usaldusväärsust või tõenäosust. 

²Kuid faktidest üksi ei piisa. Üksikud, seostamata faktid ajavad pigem segadusse kui selgitavad. Faktid tuleb paigutada seostesse ja seosed siduda veelgi laiematesse üksustesse ehk süsteemidesse. Iga mõtlev inimene loob enda jaoks süsteemi. Iga uue õpitud asja seob ta varasemalt õpituga, lülitades uue juba olemasolevasse süsteemi ja jätkab selle ehitamist kas teadlikult või ebateadlikult. Kogu ratsionaalne mõtlemine toimub süsteemides. Ja seda seetõttu, et arusaamine toimub alati üldiselt üksikule, tervikust detailideni.

³Hülosooikaline süsteem annab võimaluse liita need teadmisele suunatud püüdlused, mis on Läänes olnud aastasadade jooksul jagunenud mitmete vastuoluliste liikumiste vahele: teoloogia, filosoofia ja teadus. Selline eraldatus ja vastuolu on alati tõendiks teadmatusest. Tõelisus on üks ja ainus. Seetõttu saab olla vaid üks õige teadmine tõelisusest, vaid üks paikapidav maailmavaade. Seevastu eluvaateid peaks tõepoolest olema sama palju kui mõtlevaid inimesi, sest igaüks peaks sõnastama oma vaate sellest, mida ta elust tahab ja mida on ta valmis vastu andma.

⁴Mida rohkem inimkond areneb, seda enam suudame leppida kokku eluvaadet puudutavates küsimustes. Sest üha rohkem inimesi hakkab mõistma, et nende eluvaade peab põhinema maailmavaatel, faktidel tõelisusest. Selleks, et teada kuidas asjad peavad olema, pead kõigepealt teadma midagi sellest kuidas asjad on. Meie eluvaade on tähtsam kui maailmavaade, sest see juhendab meid praktilises elus, sisustab õigusekäsitlust (käsitlust õigest ja valest, mida me ähmaselt nimetame moraalsuseks). Maailmavaatel on etteaimamatu tähendus, olles meie eluvaate teadmise aluseks. Ja siin annab oma panuse hülosooika.

⁵Hülosooikaline maailmavaade kirjeldab olemasolevat kui kolme külje ehk aspekti ühtsust: aine, teadvus ja liikumine. Kõik on aine, mis omab teadvust (alati mingil määral) ja on liikumises. Kõige väiksemad, hävimatud aine osakesed on monaadid. Elu mõte on iga monaadi teadvuse areng.

⁶Igas olendis on üks monaad, mis on piisavalt arenenud, et olla tema keskne individuaalne teadvus. Mitmesugused looduskonnad – mineraalid, taimed, loomad, inimesed jne – on erinevad individuaalse teadvuse evolutsioonilised astmed.

⁷Inimkond ei ole mitte selle arengu viimane aste, vaid ainult nähtavas füüsilises maailmas oleva orgaanilis-bioloogilise osa viimane aste. Peale füüsilise maailma on suur hulk üha kõrgemaid maailmu. Nendes maailmades jätkub indiviidi areng pärast inimkonna astme läbimist. Inimesest kõrgemal on rohkem looduskondi kui temast allpool.

⁸Kõik olemasolev moodustab ühtsuse. Tegelikult ei ole eraldatust, iseäranis mitte teadvusele ja energiale (aine liikumises). Kogu kõrgem areng eeldab, et enesesamasust säilitav indiviid siseneb üha suurematesse gruppidesse, kus koostöö ning elu ja arengu teenistus on põhilised tegevused.

⁹Kõike seda juhivad seadused. Aine elu puudutavate loodusseaduste kõrval on eluseadused, mis puudutavad teadvust ja selle arengut. Inimese kohus on õppida eluseaduste kohta ja rakendada neid oma parimate võimete kohaselt. Inimese jaoks kõige tähtsamad eluseadused, mida ta ise saab rakendada on: vabaduse seadus, ühtsuse seadus, eneseteostuse seadus ja aktiveerimise seadus.

¹⁰Vabaduse seadus ütleb, et igaühel on õigus teha mida iganes ta soovib kõikide teiste samavõrdse õiguse piirides.

¹¹Ühtsuse seadus ütleb, et kogu elu moodustab ühtsuse ja et arenemine kõrgemale on võimalik ainult siis, kui inimene saab võitu oma isekusest ning õpib koostööd ja teenimist.

¹²Eneseteostuse seadus ütleb, et iga inimene peab arenema omaenda viisil.

¹³Eneseaktiveerimise seadus ütleb, et kogu inimese areng on tema enda töö tulemus, kogu teadmine tema enda vaimse pingutuse tulemus.

¹⁴Olenemata inimese tahtest valitsevad teda kolm seadust: arengu seadus, saatuse seadus ja külvi-lõikuse seadus.

¹⁵Ratsionaalsete olenditena peame valima kahe tee, kahe eneseteostuse vahel: võimutahe või ühtsusetahe. Võimutahe viib kõikide jaoks suurenenud kannatusteni, eriti nende jaoks, kes on võimu kuritarvitanud. Ühtsusetahte mõju on see, et keegi ei nõua oma osast rohkemat ja et igaüks näeb üldise hüvangu teenimises oma elu kõrgemat ülesannet. See osutub ainukeseks läbipääsetavaks teeks igaühe õnne ja rõõmuni, kõikide heaoluni ja mitte kellegi kaotuseni.

¹⁶Järgnevalt esitatakse hülosooikalise maailmavaate põhialuseid. Selleks, et muuta seda lugejale arusaadavamaks, on seal kus võimalik selgitatud neid peamisi fakte hiljutiste teaduslike leidude ja ideedega. Hülosooika on siin selleks, et tuua esile mentaalne revolutsioon. Ärgu olgu lugeja rabatud, vaid tundku end koduselt nendes uutes (ja samas nii veidralt tuttavates) ideedes!

 

1.5  Tõelisuse kolm aspekti

¹Kreeka sõna hülosooika võib tõlkida „hingeliseks materialismiks“. See tähendab, et on olemas nii hingeline tõelisus kui aineline tõelisus. Ükski maailmavaade, mis välistab ühe neist, ei ole pikapeale paikapidav. Me oleme harjunud õpetustega, mis teevad teravat vahet hingelisel ehk kõrgemal maailmal ning ainelisel ehk madalamal maailmal. Hülosooika omab aga eksoteerilisest filosoofiast, teoloogiast ja okultismist hoopis teistsugust vaateviisi.

²Pythagoras kaotas kujutletava hinge ja aine vastuolu, selgitades, et selline vastuolu tuleneb teadmatusest mõlema suhtes. Ta õpetas, et kõik on aine ja et universaalne aine omab hinge ehk teadvust. Seega on aine ja teadvus ühe ning sama tõelisuse kaks aspekti.

³Tõelisuse kolmas aspekt on liikumine. Kõik on liikumises ja kõik, mis liigub on aine.

⁴Kogu kosmos ja kõik kosmoses omab neid kolme aspekti. Pole olemas teadvuseta ainet (kuigi teadvus võib olla potentsiaalne). Teadvus ei saa olla olemas ilma ainelise aluseta. Ja liikumine avaldub aines energiana ja teadvuses tahtena.

⁵Elu kolm aspekti on samaväärsed. Ühtegi neist ei saa teistega samastada või selgitada kahe teise kaudu. Samuti ei saa ühtegi neist selgitada millegi muu kaudu. Neid ei saa defineerida, vaid ainult vaadelda seda, et nad on enesestmõistetavad. Seetõttu on nad absoluutsed ja oma terviklikkuses nad kokkuvõttes selgitavad kõike.

⁶Filosoofiline ja teaduslik materialism on võtnud arvesse vaid välise tõelisuse, objektiivse aine aspekti. Sisemine tõelisus, tunnete ja mõtete subjektiivne teadvuse aspekt on aga sama absoluutne ja isesugune ning seda ei saa võrdsustada objektiivsete ilmingutega nagu keemilised ja elektrilised protsessid närvirakkudes. Ühekülgsus muudab materialismi paikapidamatuks.

⁷Seevastu on nn filosoofiline idealism eiranud aine aspekti ja väitnud, et objektiivne tõelisus on vaid subjektiivne kogemus. Selle arvamuse tagajärg on absurd: kõik aineline on ainult illusioon.

⁸Kaasaegses füüsikas väidetakse, et „kõik on energia“. Hülosooika kohaselt on energia sama mis aine liikumises. Teadusel jääb avastada teadvus selles dünaamilises aines, avastada teadvuse universaalne olemasolu.

⁹Ehk on nendest ühekülgsete arvamuste näidetest selge, et meie eksitamise vältimiseks ja maailmavaate muutmiseks täielikuks tuleb võtta arvesse kõik kolm aspekti.

 

1.6  Kõik on elav

¹Kui hülosooika ütleb, et kõigel ainel on teadvus, siis ei tähenda see teadvuse avaldumist ühtemoodi igasuguses aines. Nagu on erinevaid ainelisi eluvorme, nii on neis erinevaid teadvuse liike. Inimene võib mõelda, kujutleda ja teha plaane, loomad seda aga ei suuda. Inimese teadvus on palju ulatuslikum ja intensiivsem kui kõrgematel loomadel, rääkimata madalamatest.

²Kuigi loomad ei saa mõelda nii nagu meie, näitavad nad siiski üles intelligentset käitumist. Nad tegutsevad otstarbekohaselt, paindlikult, näitavad oma tahet, nad mäletavad ja õpivad. Ühekülgne materialism, mis peab aju või vähemalt närvisüsteemi teadvuse jaoks vajalikuks tingimuseks, peab andma teed viimaste avastuste valguses.

³E-coli bakter, eriti algeline organism, koosneb vaid ühest ainsast rakust. Sel ei ole aju ega isegi mitte pead või südant. Sel on kromosoomina vaid üks DNA molekul ja kõige rohkem kahekümne minutiline eluiga. Siiski võib ta õppida ära tundma erinevaid keemilisi aineid, mäletab neid ja ilmutab sihikindlat käitumist ujudes „meeldivate“ olluste suunas ja eemale „ebameeldivatest“. Need vaatlused teinud biokeemik dr Koshlandi sõnutsi näitavad bakterid üles individuaalset käitumist hoolimata ühesugustest geenidest ja keskkonnast. Nad arendavad välja isiksuse, mis säilib nende elu lõpuni.

⁴Bakterid on organismid. Samas on selge, et piirjoon orgaanilise ja anorgaanilise aine vahel ei sea piiri elava ja elutu vahele. Ka mineraalsed eluvormid annavad tunnistust intelligentsest kohanemisest oma keskkonnaga. Järelikult peavad nad seda mingil moel tajuma. Näiteks on hästi tuntud, et mitmed ained peavad kristalliseerumist õppima. Kui nad on seda ühe korra kogenud, siis tuleb see neil hiljem välja palju lihtsamalt. Kaks sama keemilise koostisega kristalli ei ole täiesti identsed, vaid neil on eripärad ja oma individuaalsed reaktsioonimustrid ehk harjumused. See tuleneb unikaalsetest kogemustest ja mälestustest.

⁵Teadus on hakanud avastama senini palju eiratud teadvuse aspekti olemasolus. Tompkins ja Bird on oma raamatus The Secret Life of Plants („Taimede salajane elu“) toonud mitmed näiteid „rohelise intelligentsuse“ kohta. Doktor Rupert Sheldrake on oma raamatus A New Science of Life („Uus teadus elust“) läinud veelgi kaugemale. Selles ta pakub, et kõik looduse vormid, nii orgaanilised kui anorgaanilised (nii-öelda elutud), on ehitatud intelligentselt käituvatest ja terviklikkusele suunatud nähtamatutest morfogeneetilistest väljadest (moodustusväljadest), mis kõikidele looduse vormidele ka eelnevad. See idee on hülosooikaga kooskõlas.

⁶Kõiges on mingit liiki teadvus. Tegelikult on kõik loodusevormid ka eluvormid, sest pole olemas midagi elutut. Kuid kuidas me selgitame erinevusi nii teadvuse ulatuvuses kui intensiivsuses? Hülosooika ütleb, et need tulenevad teadvuse erinevatest arenguastmetest eri eluvormides. Kõrvuti aineliste vormide keemilise ja bioloogilise evolutsiooniga on ka psühholoogiline evolutsioon, mis puudutab teadvust nendes vormides.

 

1.7  Teadvuse evolutsioon

¹Mida „teadvuse evolutsioon“ tegelikult tähendab? Uute ja soodsamate sisemiste omaduste omandamine, vabanemine vanematest ja vähem soodsatest, uute võimete võitmine, mis suurendavad isiku väljavaadet valida ja annab nii talle suurema vabaduse.

²Inimese evolutsioon tähendab, et ideaali poole liikudes asendatakse halvemad omadused parematega. See peaks tähendama: sügavamat sümpaatiat, tugevamat empaatiat, paremat mõistmist, teravamat intellekti ja kindlamat tahet. See peaks viima ka suurema võimekuseni üha rohkemates tegevusalades. Evolutsioon sisaldab ka seda, et personaalsuse erinevad vastuolulised elemendid tasakaalustatakse suuremaks harmooniaks, nii et „kõrgema mina“ hakkab kontrollima „madalamat mina“.

³Inimestena omame me võimeid ja omadusi tänu arenemisele selle arenguastmeni täielikust teadvustamatusest ja võimetusest. Võib-olla mõtled Sa arengut sünnieelsest seisundist täiskasvanud meheks või naiseks. Hülosooika kohaselt on aga see areng vaid kordus. Täiesti uusi omadusi ja võimeid ei ole võimalik nii kiiresti omandada. Me oleme inimesed ja suudame saavutada küpsuse inimestena, sest oleme palju kordi varem olnud inimesed. Reinkarnatsioon on põhimõte, mis läbib elus kõike.

⁴Sündides uude ellu on meis latentsed inimomadused, mille oleme omandanud tuhandete varasemate elude jooksul. Mida kiiremini saavutame inimestena küpsuse ja mida sügavam see on, seda rohkem elusid oleme elanud ja seda rikkam on olnud nende sisu. Mälestused nendest eelmistest eludest ei ole otseselt ligipääsetavad meie ärkveloleku teadvuses (kuid kui palju me mäletame oma praeguse elu varasemaid aastaid?). Siiski võime eelmiste elude üldise kogemuse äratada aga kiiresti latentsusest, kui puutume uuesti kokku sarnaste olukordadega. See selgitab mitte ainult erinevust eri inimeste elu mõistmise sügavuses, vaid ka nende kaasasündinud kalduvusi, andeid, geniaalsust. „Kogu teadmine on vaid uuestimäletamine“, ütles Platon, kes oli pütaagorlane.

⁵Teadvuse astmete erinevused inimeste vahel tulenevad niisiis asjaolust, et mõned inimesed on vanemad ja teised nooremad „hinged“. Ja kui inimesed, loomad, taimed ja anorgaaniline aine on elu ühe suure konteksti ehk evolutsiooni osad, siis saab erinevaid looduskondi seletada kui selle evolutsiooni peamisi järjestikulisi astmeid.

⁶Hülosooika teeb seda. Meie, kes oleme nüüd inimesed, suutsime saada esimest korda inimesteks tuhandeid inkarnatsioone tagasi, sest olime jõudnud nii kaugele kui võimalik eelnevas looduskonnas. Loomkonnal ei olnud meile enam midagi õpetada. Vastavalt elutsesime me taimedena veel varasemates epohhides ja veelgi enne seda olime mineraalid.

⁷Eluvormide bioloogiline evolutsioon puudutab aineliste kestade täiustamist seesoleva elu hüvanguks. See evolutsioon on varustanud vahendeid, mis olid vajalikud teadvuse arenguks. Närvisüsteemi, sealhulgas aju kui aine evolutsiooni põhilise osa, täiustamise jälgi võime ajada läbi kogu loomkonna kuni inimeseni välja. Ja samas on aju vaid teadvuse tööriist.

⁸Elu mõte on teadvuse areng.

 

1.8  Monaadid

¹Eluvorm kulub ära, sureb ja laguneb, kuid selles olnud teadvus kandub edasi uues vormis.  Kuidas on see võimalik? Kuna teadvusel on alati aineline alus, siis peab see alus olema midagi erinevat ja vastupidavamat kui aju ja närvisüsteem.

²Hülosooika selgitab seda järgnevalt: iga eluvormi individuaalne teadvus on seotud hävitamatu ainelise tuumaga, mis säilib ka pärast vormi lagunemist. Pythagoras kutsus seda tuuma monaadiks. Ta ütles, et monaad on olemuselt jumalik. Sellega pidas ta silmas, et monaad võib laiendada oma teadvust ja tahet nii, et see hõlmab lõpuks kogu kosmose.

³Hülosooikalist terminit monaad võib tõlkida kui „mina-aatom“. Monaadid koosnevad ainest nii nagu kõik muu universumis. Kuid erinevalt muust ainest ei koosne monaadid aatomitest. Monaadid on jagamatud ürgaatomid; ehitusplokid kõigele kosmoses leiduvale.

⁴Oleme harjunud käsitlema inimest kui organismi, millel (võibolla) on hing. Ehk me mõistame, et tegelikult on asi vastupidi: inimene on hing, millel on organism; või täpsemalt väljendudes: inimene on monaad, mis on rüütatud füüsilisse eluvormi.

⁵Kui peame „surma“ all silmas elu lõppemist, siis ei esine sellist „surma“ kogu kosmoses. On vaid monaadide ajutiste kestade, nende eluvormide lagunemine. Kuna eluvormid koosnevad rakkudest, molekulidest, aatomitest jne, siis peavad need vormid lahustuma koostisosadeks varem või hiljem. Kuna monaad on kokkupandamatu, olles vaid üks ürgaatom, siis ei saa see lahustuda. Monaad on surematu.

⁶Nii nagu kõigel ainel on ka monaadidel teadvus. Alguses ja enne monaadide sisenemist eluvormidesse on nende teadvus vaid potentsiaalne – veel mitte ärganud. Eluvormid on vajalikud vahendid monaadidele, et nad ärkaksid teadvusele ja seejärel arendaksid seda üha rohkem. Monaad saab minaks oma eluvormis siis, kui teadvus ärkab.

⁷Monaadi teadvus areneb järjestikku mineraalkonnas, taimkonnas, loomkonnas ja inimkonnas. Igas looduskonnas on monaad ühtne ja hävimatu mina. Kuid alles inimkonnas saab ta enesest teadlikuks.

⁸Monaadid on ehitusplokid kõigele. Nad on ürgaatomid, millest lõppkokkuvõttes koosnevad füüsilised rakud, molekulid, aatomid ja aatomisisesed osakesed. Miks me siis ütleme, et üks monaad on iga eluvormi sisim tuum? Kas pole mitte nii, et eluvormid koosnevad ju vaid monaadidest?

⁹Selgitus sellele peitub monaadides arenenud teadvuse väga erinevates astmetes. Füüsilisi aatomeid (ja niisiis kaudselt füüsilise aine vorme) ühiselt ehitavatel monaadidel on suhteliselt välja arenemata teadvus. Nemad toimivad vaid kui ainelised ürgaatomid. Nende vähene teadvus on just piisav, et täita ülesandeid aatomite ja rakkude elus. Tohutust hulgast monaadidest vaid suhteliselt väike arv on saavutanud sellise arenenud teadvuse astme, et nad võivad ise hõlmata eluvormi ja olla selle valdavaks teadvuseks, selle „minaks“. Kuid kõik monaadid saavutavad lõpuks selle astme ja saavad minaks mineraalides, taimedes, loomades ja inimestes.

 

1.9  Kõige ühtsus

¹Miski ei elutse eraldatuses; kõik mõjutab kõike ülejäänut. Isegi enam: kõik peegeldab kõike muud, tajub kõike ülejäänut. See, millise selgusega seda tehakse, on juba teine asi ja näitab selle teadvuse arengu astet. Ja „kõik“ tähendab olendit mingil arengu astmel.

²Oleme mingis mõttes kõik teineteised. Me kõik moodustame ühe ühise kosmilise teadvuse. Kõikide monaadide individuaalsed teadvused on ühendatud ühes ühtses teadvuses nii nagu on kõik veetilgad ühendatud ookeanis. See on kosmiline koguteadvus, milles igal monaadil on kadumatu osa.

³Kõige olulisem asi, mida tuleb teada teadvuse loomusest, on selle ühtsus. Kogu kosmoses on vaid üks teadvus. Inimestena oleme me veel liiga primitiivsed ühtsuse tajumiseks. Alles siis kui meis ärkab vastutuse taju – mitte ainult enda või oma perekonna või oma rahvuse, vaid kogu elava vastu – hakkame osalema ühtsuse teadvuses. Tegelikult oleme me kõik – mineraalid, taimed, loomad ja inimesed – kaasatud üha suurematesse elu hierarhiatesse.

⁴Kui teadvus teeb läbi evolutsioon, kui monaadid moodustavad elu hierarhiaid mineraalidest inimesteni, siis miks peaks see kõik lõppema inimesega? Kui mina on surematu ja areneb pidevalt edasi uutes vormides, siis peab evolutsioon kandma mina lõpuks üleinimliku astmeni. See on kõikide praegu inimestena olevate monaadide tulevik. Siiski peab ka praegu olema olendeid, kes on juba saavutanud üleinimlikud teadmise ja võimekuse tasemed. Seda ütleb lihtne loogika. Nemad moodustavad elu hierarhiate jätkuvuse peale inimest.

⁵Hülosooika kohaselt suunavad need üleinimlike olendite hierarhiad kogu evolutsiooni ja seavad selle eesmärgi ning suuna. See idee ei ole ülemäära fantastiline; kaasaegne teadlane, bioloog Rupert Sheldrake peab seda võimalikuks hüpoteesiks. Järgmised tema raamatus „Uus teadus elust“ väljendatud ideed langevad kokku hülosooikaga:

⁶„Kui on olemas selline teadvustunud minade hierarhia, siis need kõrgematel tasemetel olevad võivad väljendada oma loomingulisust läbi madalamatel tasemetel olijate. Ja kui see kõrgema taseme loomejõud toimiks läbi inimteadvuse, siis võib nii tekitatud mõtteid ja tegusid kogeda kui välise allika omi. Säärane loomingulise innustuse kogemus on hästi tuntud.

⁷„Enamgi veel, kui sellised ‚kõrgemad minad‛ on olemuselt looduses siseomased, siis on mõeldav, et teatud tingimustel võivad inimesed saada otseselt teadlikuks, et nad on nende poolt hõlmatud või kaasatud. Ja niipalju kui see on väljendatav, on tegelikult tihti kirjeldatud kogemust sisemisest ühtsusest elu või maa või universumiga.“

 

Väljavõte teosest „Selgitus“. Copyright © 2012 by Lars Adelskogh.