1.2  Esoteerilise teadmise vennaskonnad

¹Kui inimene ei taha olla tuules kõikuvaks rooks, laevukeseks piiritul merel või tunda, nagu kõnniks ta põhjatus mülkas, vajab ta emotsionaalastmel midagi kindlat tundele ja mentaalastmel midagi kindlat mõttele. Siiamaani ei ole see „midagi” olnud kooskõlas tõelisusega.

²Kuna inimkond ei suuda iialgi ilma abita omandada teadmist olemasolust, selle tähendusest ja eesmärgist, või teadmist kosmilisest tõelisusest ja elust, siis on talle see teadmine alati kingitud – kelle poolt, see selgub hiljem.

³See on endas kätkenud selgeid riske. Teadmist, mis annab võimu, teadmist loodusseadustest ja loodusjõududest ning nende käsitlemisest, on alati isekatel eesmärkidel kuritarvitatud. Ja need, kes pole suutnud mõista teadmist tõelisusest, on alati moonutanud selle ebausuks ja valeõpetusteks.

⁴Teadmisega kaasneb vastutus selle õigest kasutamisest. Teadmise kuritarvitamine viib teadmise kaotuseni ja tervete rahvaste puhul nende hävitamiseni.

⁵Kahel korral on terved kontinendid, Lemuuria ja Atlantis, tulnud uputada mere sügavusse.

⁶Pärast neid kahte ebaõnnestumist otsustati, et teadmist saab anda edasi ainult salajastes teadmiste koolides ja vaid neile, kes on saavutanud piisava arenguastme selleks, et õpetatavat mõista, mitte tõlgendada seda valesti ning rakendada see õigesti elu teenistusse. Neid õpetati mõtlema õigesti. Viimase 45 000 aasta jooksul on esoteerilise teadmise vennaskondi asutatud nende rahvaste seas, kes on saavutanud piisavalt kõrge taseme. Kuna teadmine on uuestimäletamine, siis ei suuda esoteerika tõepärasust mõista need, kes ei ole kunagi olnud pühendatud.

⁷Teadmiste koolid olid mitmeastmelised. Madalaimal astmel olevatele anti hoolikalt viimistletud sümboleid, mida sai igal kõrgemal astmel tõlgendada uut moodi, nii et ainult kõrgeima astme saavutanud mõistsid kõike täielikult. See menetlusviis sisaldas raskusi, sest need, kes ei jõudnud kõrgeimale astmele, lõid mõnikord omi ja puudulikke mõttesüsteeme.

⁸Neile, keda ei võetud vennaskondadesse, loodi usundeid, mis vastasid erinevate rahvaste mõistmisvõimele ja eesmärgipärast tegevust sätestavate normide vajadusele.

⁹Kiiresti suurenev üldine valgustatus ja teaduse edenemine muutsid vältimatuks teistsuguste meetmete kasutuselevõtu. Alates 18. sajandist on „usu ja teadmise” (mida need, kes usuvad end teadvat, mõistvat, aru saavat, eristada ei suuda) vaheline võitlus tulnud üha enam esile. (Uskujad on kõik need, kes ei oma täpset teadmist tõelisusest – ka need, kes väidavad, et nad ei usu millessegi.) See võitlus algas usu- ja metafüüsikavastase valgustusfilosoofiaga ning kasvas 19. sajandi jooksul koos teadusliku uurimise edenemisega. Laplace teosega Système du monde, Lamarck, Darwin, Spencer ja Haeckel evolutsiooniteooriaga, Lange teosega Geschichte des Materialismus (Materialismi ajalugu) ning teised veensid loodusteadlasi, et „nad ei vaja hüpoteesi vaimsest maailmast”. Nende ründed vanemate eluvaadete vastu viisid üha enam metsistavale eksitamisele, nii et inimesed „tundsid end lõpuks üha ebakindlamalt selle suhtes, mis on õige ja mis on väär. Nad on ebakindlad isegi selles, kas õige ja väär pole midagi muud kui vana ebausk.” On oht, et inimkond võib end oma hullumeelsuses täielikult hävitada.

¹⁰Sellele meeletusele vastu astumiseks tuli kasutada abinõusid ja seetõttu otsustati muuta eksoteeriliseks esoteerilise teadmise süütu osa, millest inimkond nüüd juba aru saada suudab, ehkki mõistmata veel selle olulisust. Inimkond sai niisiis võimaluse luua endale mõistuspärane käsitlus tegelikkusest ja elust, samuti olemasolu tähendusest ja eesmärgist.

¹¹Esoteerilistes vennaskondades ei olnud uskumine lubatud. Seal oli tarvis aru saada ja mõista, mitte uskuda. Kõige madalamal astmel õpiti eristama uskumust ja oletust. Uskumus on absoluutne ja ebamõistlik emotsionaalne veendumus, mis ei kuulu parandamisele ega allu mõistuspärasusele. Igaühel on väikesed uskumused peaaegu ükskõik millise absurdsuse kohta, sest inimesel puudub võimalus saada tegelikku teadmist millestki muust, kui lõplikult tuvastatud faktidest nähtavas maailmas. Vastupidiselt sellele on oletus esialgne seisukoht, kehtib vaid tegeliku teadasaamiseni, allub mõistuslikele argumentidele ja ihkab parandamist. Igas eluvaldkonnas võivad olla omad autoriteedid. Kuid nende oletused ei küündi olema viimseks instantsiks tervele mõistusele, mis olenemata igaühe erinevustest on siiski kõigi jaoks kõrgeimaks mõistuseks ja selleks, mida igaüks peaks arendama. Terve mõistus on indiviidi sünteetiline eluvaist, mis on omandatud läbi paljude ümbersündide.

¹²Kahe viimase aastatuhade jooksul on erinevate idioloogiate vahel kestnud pidev võitlus – nii teoloogia ja filosoofia, teoloogia ja teaduse kui filosoofia ja teaduse vahel.

¹³Euroopa filosoofia ajaloos tuleb peamiselt nähtavale võitlus teoloogia ja filosoofia vahel. Selles vaidluses on teoloogia peaaegu alati saanud tuge võimulolevatelt poliitikutelt. Sõnulseletamatu vaevaga ja ohverdades miljoneid märtreid on filosoofia pidanud võitlema, et järk-järgult saavutada mõtte- ja sõnavabadust, sallivust ja humaansust. Neid saavutusi ohustab selle asemel aga marksistlik idioloogia, mis keelab indiviidil mõelda teisiti, kui on määranud võimulolijad. See on uus türannia mõtte üle. Isegi kõige algelisem intellekt peaks mõistma, et see uudne idiotiseerimine takistab mentaalset arengut.

¹⁴Võitlus teoloogia ja teaduse vahel algas Galileiga ning kestab praeguseni.

¹⁵Pärast seda, kui filosoofid muutusid lõpuks kas agnostikuteks, kes eitavad võimalust tuvastada ülefüüsilisi fakte, või antimetafüüsikuteks, kes eitavad ülefüüsilise tõelisuse olemasolu, lõppes vähemalt ajutiselt võitlus filosoofia ja teaduse vahel.

¹⁶Filosoofia ajaloos, mis tegelikult algas sofistidega, võime jälgida inimmõistuse katseid lahendada olemasolu probleeme omal käel ilma esoteerilise teadmiseta, pelgalt füüsilise taju abil.

¹⁷See pidi ebaõnnestuma, mis saab selgeks sellele järgnenust. Kuid alles meie ajal on inimesed üldiselt hakanud taipama, et see ongi võimatu. Teadusel puuduvad selleks vajalikud tajumisorganid ja teadlane keeldub tegelemast asjadega, mida ei saa uurida loodusteaduslike instrumentidega. Loogiliselt võttes on see täiesti kaitstav seisukoht.

¹⁸Tuleb märkida, et indialaste joogafilosoofia ei ole kooskõlas esoteerilise teadmise faktidega, vaid põhineb nendest mõnede väärtõlgendustel. Ümbersünd on muudetud mõttetuks hingerändeks, mille kohaselt võib inimene ümbersündida ka loomana, mõistmata, et tagasipöördumine madalamasse looduskonda on välistatud. Evolutsioon läbi kivi-, taim-, loom- ja inimkonna arvatakse lõppevat, kui inimene jõuab nirvaanasse ja kustub selles, mõistmata, et nirvaana ei ole lõpp, vaid algus. Indialaste tõlgendus manasest, buddhist, nirvaanast, atmast ja karmast on eksitav, nagu on ka advaita absoluutne subjektivism, mis muudab teadmise olemasolu aine ja liikumise aspektidest võimatuks.

Väljavõte Henry T. Laurency teosest „Teadmine tõelisusest”